Õhne jõgi

Taagepera-Tõrva

Kuupäev: 17.-19. juuli 2022

Kaart

Nagu ikka saab pilti teha vaid risuvabast lõigust

Õhne jõgi algab Veisjärvest Ala kandis ja suubub Võrtsjärve, tehes tiiru lõuanast läbi Läti.Metsik ja asustamata jõgi, mille läbimine on jõel olevate takistuste tõttu parajat väljakutset pakkuv.

Süsta saab vette panna kohe peale Taagepera järve. Ala-Taagepera vaheline osa oli kitsas oja. Õhne on väga käänuline jõgi, teel on ohtralt takistusi - niisama allavoolu lödistamist teha ei saa, kohe peale takistusest möödumist peab otsima pragu, kust järgmisest takistusest mööda saada. 

Jõe alguses on keegi mootorsaega tööd teinud, seega väljatõsteid ei olnud. See aga muutub peagi. 

Üldiselt koosneb kogu jõgi takistustest. Takistusi on erinevaid - küll lähestikku olevad kivid, tüvid, millest kiirelt mööda manööverdamine nõuab omajagu oskusi, kohati on risti jõel puud või oksad, millest tuleb üle hüpata, läbi ragistada või alt läbi roomata ning palju on suuri kõrgeid puude kuhjatisi, kust tuleb paat üle sikutada. Seetõttu ei tasu algajal võib-olla Õhnele minna, va juhul, kui on tahtmine peale aerutamise ka üldfüüsilist trenni teha. 

Sõnajalapuhmad

Kokku oli vähemalt 24 ületõstet, ja mitmed ja mitmed kohad olid sellised, et oleks ilmselt olnud mõistlikum üle ronida, mitte puudel kiikuda või nende alt läbi sukelduda. 

Kui aga leppida selllega, et kõvasti tuleb sikutamist, siis on Õhne jõgi mõnusalt metsik jõgi - kogupikkuses polnud peaaegu ühtegi elamut - vaid paar paisuveskit, alles Tõrva kandis tulid elumajad. 

Kohati meenutab jõgi troopilist džunglijõge - kõrged puud kaardus üle jõe, jämedad vettinud tüvid vees ja suurelehelised taimed ning sõnajalad kallastel. Minu sõidule andis troopilisusele muidugi kõvasti juurde soe ilm ja kaks päeva järjest kaela sadav paduvihm, mis hetkeliste pauside ajalt puudelt ja maapinnalt silmnähtavalt aurus. 

Kõik paisjärved on suure langusega ja peab paadi välja tõstma. Peale igat paisu on pikalt madal ja kivine, kohati lükkasin paati kätega edasi - võib-olla on suurvee aegu seal kõrgem vesi ja midagi kärestiku laadset. 

Padukas

Teel on vaatamisväärsuseks vast ainult Holdre loss ja Koorküla koopad. Näha oli haigrut, sookurge, kobrast ja luikesid koos luigepoegadega. Kaht tähnilist hirve nägin ka. Läti piiriületuse tähis peaks olema lagunenud puust sild - sealt muutub Õhne hoopis Omulupe jõeks.

Koorkülast alates muutub jõgi natukene laiemaks ja puhtamaks, aga ületõsteid ja roomamist on ikka omajagu, alles mõned kilomeetrid enne Tõrvat muutub jõgi vabamaks.

Kokkuvõttes - väga äge, väga metsik jõgi, aga läbimine väga väsitav ning aeglane. Muide, kui tahta lisada veel sportlikku vunki juurde, siis U-kujulise teekonna tõttu on stardi ja finiši vahe kõigest 18km, just paras, et see rattaga läbida.

U. 50 km. Veetase 139 cm.  U. 13h sõiduaega või rohkemgi.

 

Troopika! No peaaegu ikka!